Kui mina hakkan laulemaie,
laulemaie, laskemaie,
käokene, kukkumaie,
pisut síµnu pildumaie "“
ei mind jíµua ohjad hoida,
ohjad hoida, köied köita,
jíµua valjad vaigistada
ega päitse-/ed pidada.
Küla mind jookseb kuulamaie,
valda tíµuseb vaatamaie,
rikas rehekatuselle,
santi saunaharja pääle:
"žKust see laps need laulud saanud,
hulluke síµnad osanud?
See pole tüdruk teinud tööda,
Ta pole kangasta kudunud!"
Oh minu hellad vellekesed,
küla tüdrukud íµesed,
mesimarja memmekesed,
kullerkupu taadikesed!
í„ra mina ütlen selle paiga,
kus ma need lood lugesin,
kus ma viisid veeretasin,
kus ma laulud need ladusin:
arus heina niite-/essa,
luhas loogu víµttessagi,
küla alla künde-/essa,
kodus kangasta kududes -
seal mina säädisin síµnuda,
lahutasin laulusida,
panin kokku palve-/eida.
Kui mina hakkan laulemaie,
Laulemaie, laskemaie.