Reis Kuule
Kolm, kaks, üks, null?
Píµhjatus laotuses tähtedekett,
Kosmosse sööstab me kanderakett.
Kaks, üks, meis startides pakitseb íµud,
Meist vabaneb maakera külgetíµmbejíµud.
Híµbejalt läigivad meie skafandrid,
Meist maha jäid atmosfääare, ookeanid, mandrid.
Tundmatus kauguses rohetab emake Maa.
Akvamariinsinist värvi on kraatrites kuupind,
Teleekraanilt ma tervitan sind.
Koduplaneedile niipea me naasta ei saa.
íœle mustava tühjuse kui pärlikee
Helendava trassina jookseb Linnutee.
Igav nii maastik, kraatrite suud,
Nii kaunis, nii kohutav äib meile kuu.
Illuminaatorist äha víµib üksteist
Tähtede taustal Apollo 11.
On reede ja juulikuu kuueteistkümnes päev.
Päiksekiired meist jätavad tumedad varjud,
Vaikivad huuled, kuid sisemus karjub.
Víµib juhtuda, et sinitaevast me enam ei äe.
Híµbejalt läigivad meie skafandrid,
Meist maha jäid atmosfääare, ookeanid, mandrid.
Tundmatus kauguses rohetab emake Maa.
Akvamariinsinist värvi on kraatrites kuupind,
Teleekraanilt ma tervitan sind.
Koduplaneedile niipea me naasta ei saa.
Illuminaatorist äha víµib üksteist
Tähtede taustal Apollo 11.
On reede ja juulikuu kuueteistkümnes päev.
Päiksekiired meist jätavad tumedad varjud,
Vaikivad huuled, kuid sisemus karjub.
Víµib juhtuda, et sinitaevast me enam ei äe.